Nairobi ja Naivasha järv ja Mount Longonot

Tagasi viisat pikendamast.
See oli küll tore käik. Läksime Immigratsiooni Officesse ja ei esitatatud ühtegi küsimust ja ei pakutud ühtegi paberit täita ja lihtsalt löödi tempel ning mitte üheks vaid hoopis kaheks kuuks.
Nii ei peagi Ugandasse reisima pooles augustis vaid alles septembris.
Mõtlesin, et võtan veel kaks nädalat malaroni ja siis teen pausi.
Vihma on justkui vähemaks jäänud.
Lugesin, et looduslik moskiitode peletaja on citronella õli, aga seda pole küll kusagil müügil näinud.
Keeniat saab ainult armastada.
Kõik need loomad, kes üldse ei karda inimest, lummavad vaated ja sõbralikkus.
Leidsime ka Nairobis kohti, kus saab olla eemal saatest ja mürast- Arboretum ning Karura Forest.
Siin on palju hüvastijätte ja need on põhjalikud ning pikad.
Marta ja Silvia on nüüd länud, Hanna ka, oleme Juliega kahekesi. Hanna tuleb tagasi 22 augustil ja septembris tulevad uued vabatahtlikud kuueks kuuks.
Olen töölainel ja palju mõtteid, mida teha ning teadlik sellest kuidas siin aeg kaob...

Selle ahvi nime ma ei teagi, munad ongi tõesti nii sinised, et ole midagi muudetud siin. Naivasha järve ääres. Tegelikult nad tulid koos jõehobudega ja sõid sel ajal meie õhtusööki kui me kõik jõehobusid pildistama tormasime.

Jõehobud tulevad kell 6 õhtul punktipealt ja siis hakkab juba hämarduma nii, et jäävad veidi uduselt pildile. Armsad loomakesed.

Varajane hommikutund kahe pelikaniga.
Küll mulle ikka meeldib siin.

Mount Longonot, 7 km ja kraatrile ring peale. Ülesminek oli raske ja allatulek veel hullem ja meel rõõmus kogu aeg.
Tekkis küsimus, et mida head ma küll eelmiste elude jooksul teinud olen, et praegu siin saan olla.

Juba Juuli

Oo jee, vahepeal on niipalju asju juhtunud, et kirjutamine unub päriselt või noh, pole aega.
Marta ärasaatmispidu, Nairobis viisat uuendamas, Nairobi Looduspargis, esimene naiste kooperatiivi supervisioon tehtud ja Kakamega vihmametsas käidud.
Eile helistasin järgmisele naistegrupile, kuid kõik telefonid väljas ja eks siis paistab, kas saan täna tööd teha või niisama motikaga sõita.
Lähme koos Abrahamiga kohale, eks siis paista.
Neljapäeval jälle viisat uuendama.
Siis ka plaanis looduses viibida ja  matkata.
Tahaks loota, et viisaga saab jälle korda selleks korraks.
Järgmine käik tuleb juba Ugandasse Kampalasse ette võtta, et taotleda 3 kuu Ida-Aafrika viisat.
Ühest küljest see pidev sõitmine ja paberite ajamise vajadus nagu tükeldab ja häirib peamist eesmärki siin- luua jätkusuutlikku majandamist kohalikele, teisest küljest aga annab võimaluse näha Keeniat rohkem kui ainult Shiandas olleks oleks võimalik. Nii, et ei teagi kohe...

Pildil olev naine remondib maja.

See on segu seina jaoks

Eks ma tegelikult peaks ju blogisse ikka rohkem kirjutama kui pilte panema, aga nüüd tarvis toituda ja siis kontorisse ja siis vaadata, kas õnnestub täna tööd teha.
Toiduga on nii, et ega tea, mõnikord pakutakse naiste gruppides metsikult süüa, mõnikord saab tassi teed, aga ükskord ei saanud midagi.
Tööpäevadel saan kõvasti palvetada: enne töö algust, enne sööki ja töö lõpus.
Nii on igal juhul ja igal pool.
Minu arust on see päris hea, aitab häälestuda ja tekitab ka kokkuvõtte ja  tänulikkuse kordaläinud päeva eest.
Tore.