Pühapäev

Selle kuu viimane postitus.
Täna on veider päev, sest hommikul hakkas sadama, kas kliimamuutus ?
Juba laupäeviti hakkab lõunast peale muusika lähedalasuvas kirikus, kirikuid on siin palju, vähemalt 30 kui mitte rohkem selle väikese asula kohta. Lihtsalt neli seina ja katus ja mõned toolid.
Imelik mõelda, et kunagi tõid misjonärid Aarikasse Euroopast ristiusu, kus on usk praegu Euroopas ?
Siin on usul erakordne osa inimeste elus. Igal pühapäeval on kõikides kirikutes teenistused. Need kestavad terve päeva. Lauldakse, tanstitakse, kõik on kohal. Igaüks võib teha oma kiriku kui tahab.
Pühapäeviti on riskantne jalutuskäigule minna, sest kirikute ees tänaval on paar koguduse liiget, kes haaravad sinust kinni, mitte küll füüsiliselt kuid põgusast pilkkontaktist piisab ja juba sa avastadki ennast kirikus seismas, seejärel juba aiakeses kiriku taga teed joomas ning külalisraamatusse sissekannet tegemas.
Lahkumisel kingitakse midagi, kasvõi veepudel.
Juba ma kauplen turul hinna suhtes ja avaldan arvamust, et see hind mida pakutakse on mzungu hind ja sellega ma ei osta, sest olen kohalik. Mzungu on Suahiili keeles valge. See ei ole sõbralik väljend, iga päev seda ei kuule kui ringi liigud, aga suurtel turupäevadel kui on rohkesti võõrast rahvast. Neljapäeviti ja laupäeviti niisiis. Turg muidugi on iga päev olemas, aga siis ei ole niipalju kauplejaid.
Imelik asi on selle kompassiga. Siin on kellegi poolt joonistatud Shianda lähipiirkonna kaart, sättisin oma kompassi terve eilse õhtu kaardile ja võrdlesin googlemapsi kaardiga. midagi oleks justkui vastupidi.

Otsustasin, et jätan selle probleeemi mõneks ajaks ootele.
Lõunaristi olen taevas näinud ja tuvastasin ka mõned lõunataeva tähtkujud. Sky Map äpp on mul telefonis. 
Õhtuti lendavad jaaniussid. Peaksin otsima nende õige nime googlist.
Ükspäev tuli Marta oma grupitreeningult, kohast, kus ma Hannaga olin varem käinud ja teatas, et mulle on saadetud abieluettepanek sealt grupist.
Et kui Ester on huvitatud, siis ...
Marta ütles, et ütleb mulle selle edasi, lihtsalt, et ma teaksin :-)
Iga kord kui on minu kord tutvustada ennast kui uut vabatahtlikku, siis alustan lausega: Tere, mina olen Ester, ma olen Eestist ja ma olen 56 aastane...
Arvasin, et see algus on piisavalt peletav.
Iga päev kordan üle Suahiilikeelseid sõnu.
Midagi nagu hakkaks juba külge jääma, aga ega ma jutust ikkagi aru ei saa, sest Luja keel segab. Oleme siiani käinud gruppides, kes kõnelevad emakeelena Luja keelt ja eelmine nädal kuulasin 3 päeva järjest Salimi Lujakeelset koolitust.
Ma arvan, et osad inimesed on malaaria vastu immuunsed ja see ei olene nahavärvist. Silvia ei võta juba kuude kaupa malaariarohtu ning magab ilma moskiitovõrguta kuna malaariaravim põhjustas tal tohutut väsimust.
Terve nagu purikas võiks ütelda.
Samas kui mõni, kes on võtnud tarvitusele kõik võimalikud abinõud jääb kohe esimesel nädalal malaariasse.
Meenus, et paarsada aastat tagasi oli ka Eestis malaaria, seda nimetati külmtõveks. Siis ta kadus.
Kui nüüd juba mõte tõbedele läks, siis lastel on siin palju Jika usside nakkust. Liivakärbes muneb naha sisse ja siis vastne ronib mingil ajal sealt välja, valus värk.
Kuid kergesti ravitav. Kui on peas valged laigud, siis selle järgi pidi ka aru saama, et on see tõbi kallal. Loodan, et jutt jäi mulle õigesti meelde.
Viisade pikendamine Nairobis läks kenasti kuid Nairobi ise ammendub kiiresti külastaja jaoks.
Liiklus ja saaste.
Kõik võtab jubedalt aega. Alles eile lõpetasin Tallinna lennujaamast kaasavõetud krimka, olgugi, et inglisekeelne, aga siiski, lugeda üht raamatut, 400 lk vaid, tervelt kuu aega, ise ka ei usu.
Eestikeelseid krimkasid loen ma üks raamat päevas või äärmisel juhul 1 rmt kahe päevaga.
Inglisekeelne peaks olema maksimaalselt siis 1 nädal või nii, aga mitte 1 kuu.

Jakobi kitse lõunauinak.

Treeningpäeval Marta ja Salimiga.
Elu ja töö hakkab vist monitoorimist tasapisi üle võtma.
Päris palju igakuist arvepidamist tulekul ja tehtud. Finantsaruanne, sisuaruanne, kokkulepped gruppidega, registreerimislehed, tööplaan, kalender, Nairobi lennud ja majutused ja viisaasjad varsti jälle tulekul.
Olen näinud raamatut " Miks Aafrikas asjad vaatamata tohutule finantsabile ei edene" umbes selline pealkiri oli, aga ma ei ostnud. Veel. Mõtlen, et mis on Aafrika ja mis on see Aafrika tee ja olemise viis.
Minu kui vabatahtliku fookus on oma lepingu täitmisel ja konkreetsete tegevuste läbiviimisel ja fikseerimisel.
Millel on kohalike fookus ?

Emotsioonid

Jälle on üks nädal mööda läinud. Järgmine kolmapäev sõidame Nairobi viisat pikendama, loodame, et kõik sujub, mõnedel on ka mitte sujunud.
Mäletan ühe kooli külastust siin, see oli kõige esimene koht kuhu meid viidi.
Olime ühes klassiruumis kus oli umbes 30 umbes 4-5 aastast last. Lapsed on siin väga vaiksed ja istuvad korralikult oma kohtadel.
Äkki tuli üks õpetaja ühe väikese tüdrukuga minu juurde ja ütles, et see laps ütles, et ta tahab tulla koos sinuga. laps võttis mul käest kinni ja nii me siis seisime seal umbes veerand tundi ja mulle lihtsalt tulid pisarad silma. Laps oli tõsine ja vaatas mulle otsa vahetevahel, ei ütelnud midagi.
Pärast sõime/jõime tassi seest vedelat joodaval maisiputru. Igaühele oli üks tassitäis lõunaks.
Kui kooli väravast välja läksime, siis Abraham, meie mentor ütles, et ma võin otsida ühe koha, kus saad ühe suitsu teha.
Pidin seepeale uuesti nutma hakkama.
Tegime siis ühe suitsu ja siirdusime kohaliku politseiülemaga kohtuma (commander)
Tema tool ülimalt kõrgel ja meie istusime silmnähtavalt madalal nii, et kogu aeg vaatasime talle alt üles.
Kuritegevust neil eriti ei ole.
Üks päev läksime Kakamedasse ühte last arsti juurde viima. Albert on 17. tal oli kopsupõletik ja malaaria ja ta jalad valutasid, aga see oli malaariast nagu öeldi.
Albert ei olnud kunagi varem Kakamegas käinud. See on umbes pool tundi sõitu matatuga.
Kõigepealt tuli seista sabas ja maksta raha.
Siis tuli seista sabas, et saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja maksta analüüside eest.
Siis tuli seista sabas ja teha analüüsid.
Siis tuli seista sabas ja saada vastused.
Siis tuli seista sabas ja saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja saada teada, kas ravimeid on apteegis.
Siis tuli seista sabas ja maksta ravimite eest.
Siis tuli seista sabas ja osta ravimid apteegist välja.
Siis sõime ja ostlesime ja sõitsime koju Shiandasse.

Pildil kolm poissi ühelt jalutuskäigult Shiadas, kes tahtsid, et ma neist pilti teeksin.

ajalehed

Ostsin eelmisel nädalal 2 lehte: "Daily Nation" ja "TAIFA LEO"
Viimane on Suahiili keeles, selle lugemiseni ehk jõuan kunagi.
Ajaleht meil ja siin, erinevus on  tohutu. Siinse kohta ütlen vaid kiidusõnu. Leht on informatiivne, mitmekesine ja põhjalik. Tõesti elust olust, näiteks olid eksamiküsimused koos vastustega.
Mõtlesin neid lugedes, et peaks kooli minema uuesti :-)
Lugesin nö kaanest-kaaneni huviga läbi, isegi pooleliolev krimka jäi kõrvale.
Vist oleks asjakohane üks eksemplar tagasi tulles kaasa võtta. Nagu näidisajakirjandus.

Pildil külalapsed, kes olid kohaliku poekese juurde kogunenud ja poetädi tahtis, et me neist pilti teeksime. Nüüd pean Wefoko offices nad välja laskma printida ning järgmisel jalutustiirul lubasin neile kinkida.
Internetitriki või minu oskamatuse tõttu sattus viimane pilt esimeseks. Seal on jälle midagi, mida pole enne näinud. tegemist on dushiga. See väike kopsikusarnane asi soojendab vett. keerad vee lahti sealt peaks siis tulema sooja dushi. Nojah, tegelikult see ei töötanud ja vesi oli külm. Dushist ei tule hirmsa survega vett vaid mõõdukalt. Pesta saab, see oli Nairobis.
Nairobis oli ka mulle väga sümpaatne kloshetipott. Mitte selline nagu meil, et kui loputuskasti nuppu vajutad, siis tuiskab kohe 10 liitrit potti. Seal oli lihtsalt nagu kraan, kust lasksid vajaliku koguse ja sealt vesi tuli tõesti survega nii, et vajalik kogus kindlasti kordi väiksem kui meie tavapärastel pottidel.
Panen veel ühe külalaste pildi, eks näis kuhu see siis satub.

Veidral kombel õigesse kohta :-)

vesi

See pudelike mahutab 150 ml vahendit, mis võimaldab joogivett teha. 1 korgitäis 20 liitri vee kohta ja kui vesi näib eriti kole, siis 2 korgitäit. Segada, oodata 20 minutit ja seejärel tarbida. Vesi lõhnab kloori järele. Kasutame seda toidu valmistamiseks ja noudepesuks ja kätepesuks. Joogivett ostame 10 l pudelitega ja tassime koju kohalikust supermarketist.
Kummisäärikuid ma küll ei plaaninud kaasa võtta kuid kui Hanna ja teised vabatahtlikud seda lausa 2 korda soovitasid, siis ikkagi võtsin ning ei kahetse.
Eile käisime Mumias GUM-s, vahetusjalatsid olid mul kaasas. ma pole eluski varem aeroobikaga tegelenud. Imelik oli see, et aknad olid kinni. Selles kliimas. Jõudsime varem ning ma sain natuke teha harjutusi selle hiiglasliku kummipalliga, loodetavasti teate mida silmas pean.
Olen ostnud ka ühe kurja putakatõrjevahendi, mille peal on hüüdlause "Võitleme malaariaga" kuid pole seda kasutanud, sest mu korteris elab üks geko. Näeb niru ja kahvatu välja kuid siiski koduloom justkui.
Üks Jakobi kana on lonkama hakanud.
Pesemisega on siin raskusi. Eile mõtlesin, et millal see naha isepuhastumise võime ennast ilmutama hakkab. Peaks googeldama.

Ühest kaheksani

See on üks esimestest piltidest, mis ma Keenias tegin.
Nairobis Cozi Roomi hotelli aknast.
Esimene nädal Shiandas kulges valdavalt treeningu tähe all, mis tähendas nii turvalisuse loenguid kui ka erinevate Naiste Kooperatiivide  külastamist, kus meile lauldi ja kus oli alati valmistatud söök.
Hiljuti lõppes Ramadaam.
Täna hommikul ühendasin keeleõppe ja oma igahommikused harjutused. Loendasin Suahiili keeles ühest kaheksani, tavaliselt teen iga harjutust 8 korda: moja, mbili, tatu, nne, tano, sita, saba, nane. Et info oleks komlektne, siis 9-tisa, 10- kumi.
Midagi nagu hakkaks juba tulema, aga asjadest aru saamine on siin väga keeruline, sest palju kõneldakse ka Luja keelt.
Lähen õhtuti kell 9.30 magama ja tõusen 6.50.
Pole ammu nii pikalt maganud iga päev. Praegu on vihmaperiood, hommikud ja päevad päikeselised ja kuumad, aga õhtul hakkab sadama. Sadu on siin teistsugune, äkiline ja häälekas, 10 minutit ja kõik kausid on ääreni vett täis. Täna öösel sadas terve öö ja hommikul oli taevas vikerkaar.

Saabumine

Jõudsin Nairobi 25 mai õhtul.
Cozi Roomi takso ootas meid kaua, sest olime Julie, teise vabatahtlikuga ühed viimastest, kes tolli läbisid ja passi templi said. kahjuks küll vaid ühe kuu viisa templi kuigi olime taodelnud 6 kuud. Viisatingimused on muutlikud ja segased.
Järgmisel hommikul viis taksojuht meid tagasi lennujaama, kus ostsime kohalikud sim kaardid. Nende  ostmine võttis umbes 1,5 tundi. Siis liikusime oma terminali, et asuda Kisumu lennukile.
Lend lükkus edasi umbes 1,5 tundi.
Kisumus oli hiiglaslik suitsetamise nurgake, kus ootasime umbes 2 tundi Hannat, kes tuli meile Shiandast järele ja viis meid poodi esmatarbekaupa varuma. Olime nagu peata kanad ja ostsime täpselt neid asju, mis ta käskis.
Hannat pidime ootama sellepärast, et autokumm läks tee peal katki ja seda tuli parandada.
Kisumust väljuv tee on tihedalt täis lamavaid politseinikke ja auto põhi või mingi asi seal allpool igatahes tegi kohutavat häält neist üle sõites ja ma olin üsna mures selle auto tervise pärast.
Siin on palju ootamist, aga mulle see sobib, tavaliselt eurooplastele see ei meeldi.
Loodan homme teada saada kuidas siia pilte laadida. Omast arust tegin seda kuid näha nagu pole kusagil.