Masai Mara, see on big five, Aafrika viis suurt looma, kelle sa pead nö ära nägema. Lisaks muidugi ka masaid ise oma külakeses.
Kui sa oled Keenias ja sa pole Masai Maras käinud siis see on justkui nii, et misasja sa sinna siis üldse läksid.
Selline on tavaturisti ettekujutus ja laialt kultiveeritud turistlik arusaamine ja kui sa mujal loodusparkides käid, siis hinnad on mõistlikud kuid Masai Mara on justkui omaette asi.
Päris hea, et pean kahte blogi, sest siis see siin on rohem nagu päevik ja Mondo oma on rohkem nagu tööpäevik.
Kõigepealt planeerimine. Sellega tegelesid minu naaber Julie ja uus vabatahtlik Marion, 2 prantslannat. Kui kaks inimest juba tegelevad ega siis eriti pole mõtet asja keeruliseks ajada ning nii ma siis lihtsalt läksin pakutuga kaasa kuigi miskipärast sisetunne justkui väga hea ei olnud. Loomulikult otsisid nad võimalikult soodsat pakkumist ja selle nad ka leidsid. Kogu raha tuli internetis ette maksta.
Nii ka tegime ja kasutasin esimest korda meie oma eesti firmat transferwise i, mis on tõesti mugav ja soodne teenus.
Siis aga hakkasid asjad veidraks kiskuma.
Firma tahtis, et me juurde maksaksime, sest et kuna me tegime kõik oma ülekanded eraldi, siis justkui nemad sellega kaotasid raha, sest pank juskui olevat võtnud nendelt ülekannete eest raha. See oli muidugi ilmselge vale, sest mitte kusagil ei ole asjad niimoodi seatud, isegi mitte Aafrikas.
Nii on sageli asjadega, mis pealtnäha tunduvad soodsamad, lähevad tegelikult kallimaks maksma lõpuks.
Meenub kuidas ükskord Tervise Arengu Instituut leidis üles maailma kõige odavamad kondoomid Indiast ja ostis neid tasuta jagamiseks päris kopsaka summa eest mitmeks aastaks ette. Need muidugi osutusid kasutuskõlbmatuks noortele jagamiseks, sest neil oli mingi eriti vastik tehniline hais juures. Koolitajad keeldusid neid jagamast noortele...
See selleks, eks me siis võtsime lisaks makstavad summad kaasa, sest mis sa ikka teed ja kuna mina maksin kahes osas, siis minu lisasumma oli suurem.
Nonii, siis olimegi kohal peale 8 tundi sõitu ja ütlesin autojuhile, et mul on Keenia raha, mitte dollarid ja arvutasin välja, palju see kokku tuleb. Siis ta arvutas ise üle ja sai hulga väiksema summa. 3400 shillingit väiksema kui täpne olla. No mis mul selle vastu olla saab. Siiski võtsin igaks juhuks talt tseki selle eest, mis ma maksin. Okidoki.
Järgmisel päeval selgus, et siiski pean see 3400 talle juurde maksma mida ka tegin. Siis ta ütles, et tal on puudu veel 5500. Seepeale ütlesin, et ma ei anna talle rohkem raha ja läksin minema.
Prantslannad selgitasid hiljem, et oh ta tegi lihtsalt vea jne jne, aga mul oli täiega tahtmine sealt lihtsalt minema kõndida, et seda meest enam mitte kunagi näha.
Mees oli üldse imelik. Kiitles, et ta olnud giidiks Ugandas, Ruandas ja Tansaanias ka kuid mingit tunnetust tal küll ei olnud, sest ta sõitis ikka loomast mööda ja jäi seisma just vastu valgust nii, et väga raske oli teha normaalseid pilte. Või kui sa sättisid just kõik paika, siis ta kupatas äkiliselt minema nii, et sa ei saanudki pilti teha.
Eriline kirg oli tal kiskjate vastu, nii kui ta kuulis raadiost, et kuskil lõvid on murdnud mõne looma ja söövad seda, siis ta hakkas kohe kihutama kasvõi pargi teise serva. Tema jaoks eksisteerisidki ainult big fife ja teised loomad nagu polnudki loomad.
Videod oli ka peaaegu võimatu teha, sest ta ei lülitanud raadiot ega auto mootorit välja ja taustaks kilkasid ja karjusid veel mu kaks prantslannat vahetpidamata- oo kaelkirjak, oo lõvi, oo elevant, Ester kas sa said ta jne. See kestis kõik need 4 päeva kahjuks.
Prantslannad olid need päevad maksimaalselt täis broneerinud- esimene päev äratus kell 5, siis 8 tundi sõitu, siis päikeseloojangu safari, teine päev- kogu päeva safiri algusega kell 7, kolmas päev Safari algusega kell 6.30, päikeseloojangust ma loobusin, nemad mitte, ja viimane päev safari kell 6.30 ja seejärel 8 tundi sõitu ning siis nad tahtsid veel Kakamegas ostelda- toitu varuda ja siis veel pool tundi sõitu koju Shiandasse, see üldiselt ei ole väga minu ettekujutus puhkusest :-)
Nojah, üks neist jäi tegelikult teisel päeval juba kurgutõppe ja nohusse ning kolmandal pasanteeriasse ja teine on jäi tõbiseks järgmisel päeval kui koju saime. Eks stress tegi oma töö.
Aga veel meie giidist, teisel päeval leidsin autopõrandalt süstla ja nõela, küsisin, et mis see on. Ta vastas, et oh, me teeme siin vahetevahel erinevaid eksperimente. No mis sa kostad tõepoolest.
Silmsidet temaga oli suht raske saavutada ja silmavalged olid sümptomaatiliselt punasekirjud nagu paljudel siinsetel ainete tarbijatel.
Prantslannad vestlesid omavahel katkematult prantsuse keeles hommikusest äratuskella helinast kuni unnevajumiseni õhtul. See oli mõnes mõttes väga hea, ei pidanud teemasid jälgima ega kohaselt reageerima või viisakusest noogutama.
Omaette elamuseks kujunes masai küla külastus kolmanda päeva pealelõunal.
Seda üks mu kaaslastest ülimalt tahtis ja teine mitte mingi hinna eest, ta oli siis juba ka haigeks jäänud. Loomulikult tuli selle eest eraldi maksta, aga ainult 2000 raha nii, et miks ka mitte nii ma mõtlesin.
Läksime.
Alguses väike jutt ja tants, siis väidetava külavanema ema maja külastus, seal kirjeldus maja ehitamisest ja erinevate ruumide kasutuskorrast ja siis üllatus, üllatus, äkki hoopis sellest, et aasta on olnud väga raske ja et kas me ei tahaks tema perekonda veidi rahaliselt toetada, no me ei tahtnud.
Siis läksime majast välja ja kolme sammu kaugusel seisis väidetava külavanema sõber käsitööline ehetega. Külavanem ütles, et me võime temalt ehteid osta kuid kui me ei taha osta, siis võime seda meest lihtsalt rahaliselt veidi toetada, loobusime mõlemast võimalusest.
Siis ta ütles, et viib meid turule, astusime veel umbes kuus sammu edasi ja seal see turg oligi, istusid kolm naist ehetega, mida me ei ostnud ja niisama ka rahaliselt ei toetanud neid. Sellega oligi kõik, kogu etendus koos sinna ja tagasi jalutamisega umbes 45 minutit.
See oli nii absurdne, et mu tuju läks korrapealt heaks ja ma ei saanud naeru pidama kui oma hotelli jõudsime.
Mu kaaslane oli aga väga pahane.
Küllap ka väsimus mängis tal oma rolli, sest ta tegi keskpäeva lõõskavas päikses kaasa ka masai lõvitantsu hüpetega ja see pole just naljaasi kui sul lisaks oma riitele veel see masai tekk ka seljas on.
Ma filmisin ning tegin pilte vaid ja kui need hotellis üle vaatasin, siis selgus, et jumala head tulid välja.
Hea asi oli ka see, et dush töötas ja sai ennast üle hulga aja korralikult pesta.
Üldiselt söögid olid ka väga head ja hotelli personal oli väga sõbralik ja abivalmis tõesti.
Kuid kui ma peaksin ise sellise matka organiseerima, siis ma valiksin keskmise hinnaklassi mitte ei püüks leida Keenia odavaimat.
Kõik need loomad ja see hiilgelsuur park- see oli imetlusväärne ja imekaunis ja sõnatuks võttev...
Piiripunkt, vasakul Tansaania, paremal Keenia, kolmnurga tipust otse Victoria järvele.
Aafrka haljad künkad ja lõputud punased teed ...
