Augusti lõpp käes ja pool aega oldud

Selle kuu esimene postitus siis.
Lõpuks olen saanud tööd ka teha ikka.
Käin regulaarselt naiste gruppides ning kirjutasin valmis mikrofinantseerimise taotluse.
Poe remont on peaaegu lõpusirgel ja kolmapäeval saame koos nelja vabatahtliku toetusprogrammi lapsega ühe seina seal ära kaunistada.
Reedel käisime koos Julie ja Abrahamiga ning 16 lapsega Kisumus ekskursioonil.
Alguses pidi meie lemmik õpetaja ja naistekooperatiivi juht ja kiriku juht Sophia ka tulema, aga ta jäi haigeks.
Tegin palju pilte.
Lapsed olid väga tõsised kogu aeg ja ei suhelnud eriti ka omavahel.  Ei naernud. Alles päris lõpus justkui elavnesid kui lasksin neil joonistada päeva sümbolit.
Muuseumi ees pidi ootama ja seal nad siis seisid rivis nagu väikesed sõdurid otse lagipähe paistva päikese käes koolivormid seljas ja seljakotid seljas kaeblemata.
2017 võeti siin vastu seadus, mis keelab laste peksmise koolides.
Värske uudis küllaltki.
Ega paljud sellest ei teagi vist. Vaesus muidugi avaldab oma mõju, mis puutub suhtumisse lastesse. 60 % keenialastest on alla 25 aasta vanad.
Täna käis mul rahvaloendaja nii, et olen nüüd üle loetud. Huvitavad küsimused olid.
Neljapäeval olin juhuslikult kodus ja rahvaloendaja sai teha eelvisiidi ning kirjutas valge kriidiga uksele mu numbri, see  on s0004/004, täna peale loendust lisas sellele roosa kriidiga /E- see tähendab, et olen loendatud.
Järgmine nädal saab poe remont ilmselt valmis, neljapäeval läheme Estheri - Wefoko direktoriga Mumiasse ja ostame peegli ning nipetnäpet veel.
Eile tõin Kakamegast riidepuud ja peenemad pintslid.
Praegu olen juba 10 päeva ilma malaronita. Täitsa inimese tunne on tekkinud. Reibas ja traksis ja mõistus ka töötab jälle. Juhul kui nüüd malaariat ei saa, siis on küll tore olemine. Just praegu hakkas jalg sügelema, keegi on jälle hambad sisse löönud, loodetavasti kärbes mitte moskiito... igatahes punn on üles tõusnud.

Augustikuu :-)

Muuseumis käidud

Väike kameeleon

Impalad
Loodan see kuu ikka veel kirjutada, sest poe värvimine saab vist meeleoluks olema.
Eks inimesed ju pikapeale hakkavad ikka tegema seda, mis neile meeldib teha olenemata sellest, mida nad peaksid tegema.
Nii siis turgatas mulle pähe justnimelt ekskursioon ja et saaks aga pilte teha uusi kohti näha ja seinu värvida vaba käega. See see on naljaga pooleks aga eks tõetera ka ikka.
Mul on nii hea meel, et Christine tuleb oktoobris siia külla.
Septembris seisab meil jälle viisakäik ees, seekord Ugandasse, Kampalasse.