No hiljem selgus muidugi, et Niilusest võib saada Bilharzia - mingi ebameeldiv parasiit, kes tungib läbi su naha ja kasvab siis sinu sees vohavaks ussiks.
Loodetavasti nii ei läinud, igatahes esimese etapi tunnusmärgid puuduvad. Igatahes käitusid kämpingu külastajad nagu meiegi, nagu mingit ussi seal poleks ning veesport koos pideva vees ligunemisega ja vette hüppamisega oli täies hoos.
Ugandas on inimesed väga sõbralikud ja abivalmis.
Eriti armas oli Jinja linnake, kus ühe päeva veetsime. Deli kohvikut peab soomlanna ja see on imekena rahulik koht, kus ka hulgaliselt suurepärast käsitööd müügil.
Järele on jänud vaid 50 päeva.
Juba tõmban töiselt otsi kokku, mida veel jõuan teha ja mida enam mitte.
Juba tean, mis pildid ja olukorrad jäävad igaveseks meelde sellelt maalt ja mida hakkan taga nutma.
Samas, muidugi on ju nii palju veel ees- masai mara ja Mombasa ookeaniga... näiteks.
Aga muutused toimuvad, eile lahkusid Mondost nädalaks külla tulnud Diana ja Silvia (Itaaliast), kohale on jõudnud 3 uut vabatahtlikku Inma, Mariam ja Andrea, homme saabub veel üks uus...
Nagu tabavalt ütles üks kunagine vabatahtlik, keda siin tsiteeritakse- see on lõpu algus :-)
Pilte siia täna rohkem ei pane, nii palju on fb-s ja instagramis juba.
tervitustega,
Ester
