Mäletan ühe kooli külastust siin, see oli kõige esimene koht kuhu meid viidi.
Olime ühes klassiruumis kus oli umbes 30 umbes 4-5 aastast last. Lapsed on siin väga vaiksed ja istuvad korralikult oma kohtadel.
Äkki tuli üks õpetaja ühe väikese tüdrukuga minu juurde ja ütles, et see laps ütles, et ta tahab tulla koos sinuga. laps võttis mul käest kinni ja nii me siis seisime seal umbes veerand tundi ja mulle lihtsalt tulid pisarad silma. Laps oli tõsine ja vaatas mulle otsa vahetevahel, ei ütelnud midagi.
Pärast sõime/jõime tassi seest vedelat joodaval maisiputru. Igaühele oli üks tassitäis lõunaks.
Kui kooli väravast välja läksime, siis Abraham, meie mentor ütles, et ma võin otsida ühe koha, kus saad ühe suitsu teha.
Pidin seepeale uuesti nutma hakkama.
Tegime siis ühe suitsu ja siirdusime kohaliku politseiülemaga kohtuma (commander)
Tema tool ülimalt kõrgel ja meie istusime silmnähtavalt madalal nii, et kogu aeg vaatasime talle alt üles.
Kuritegevust neil eriti ei ole.
Üks päev läksime Kakamedasse ühte last arsti juurde viima. Albert on 17. tal oli kopsupõletik ja malaaria ja ta jalad valutasid, aga see oli malaariast nagu öeldi.
Albert ei olnud kunagi varem Kakamegas käinud. See on umbes pool tundi sõitu matatuga.
Kõigepealt tuli seista sabas ja maksta raha.
Siis tuli seista sabas, et saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja maksta analüüside eest.
Siis tuli seista sabas ja teha analüüsid.
Siis tuli seista sabas ja saada vastused.
Siis tuli seista sabas ja saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja saada teada, kas ravimeid on apteegis.
Siis tuli seista sabas ja maksta ravimite eest.
Siis tuli seista sabas ja osta ravimid apteegist välja.
Siis sõime ja ostlesime ja sõitsime koju Shiandasse.
