Juba Juuli

Oo jee, vahepeal on niipalju asju juhtunud, et kirjutamine unub päriselt või noh, pole aega.
Marta ärasaatmispidu, Nairobis viisat uuendamas, Nairobi Looduspargis, esimene naiste kooperatiivi supervisioon tehtud ja Kakamega vihmametsas käidud.
Eile helistasin järgmisele naistegrupile, kuid kõik telefonid väljas ja eks siis paistab, kas saan täna tööd teha või niisama motikaga sõita.
Lähme koos Abrahamiga kohale, eks siis paista.
Neljapäeval jälle viisat uuendama.
Siis ka plaanis looduses viibida ja  matkata.
Tahaks loota, et viisaga saab jälle korda selleks korraks.
Järgmine käik tuleb juba Ugandasse Kampalasse ette võtta, et taotleda 3 kuu Ida-Aafrika viisat.
Ühest küljest see pidev sõitmine ja paberite ajamise vajadus nagu tükeldab ja häirib peamist eesmärki siin- luua jätkusuutlikku majandamist kohalikele, teisest küljest aga annab võimaluse näha Keeniat rohkem kui ainult Shiandas olleks oleks võimalik. Nii, et ei teagi kohe...

Pildil olev naine remondib maja.

See on segu seina jaoks

Eks ma tegelikult peaks ju blogisse ikka rohkem kirjutama kui pilte panema, aga nüüd tarvis toituda ja siis kontorisse ja siis vaadata, kas õnnestub täna tööd teha.
Toiduga on nii, et ega tea, mõnikord pakutakse naiste gruppides metsikult süüa, mõnikord saab tassi teed, aga ükskord ei saanud midagi.
Tööpäevadel saan kõvasti palvetada: enne töö algust, enne sööki ja töö lõpus.
Nii on igal juhul ja igal pool.
Minu arust on see päris hea, aitab häälestuda ja tekitab ka kokkuvõtte ja  tänulikkuse kordaläinud päeva eest.
Tore.