Mashujaa päev

Täna on 19 oktoober ja kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis täpselt kuu aja pärast istun Nairobis lennukile, mis viib mu Amsterdami ja seal istun lennule Amsterdam-Tallinn, 20 novembri lõuna paiku peaksin olema kodus. Jep, esmalt muidugi istun Kisumus lennukile, mis viib mu Nairobisse.
No kurb on.

Homme on Mashujaa päev, suahiili keeles kangelaste päev, neile, kes on võidelnud Keenia vabaduse eest.
Olen praegu üksinda, teised vabatahtlikud sõitsid Mount Elgonile.
Ei tahtnud minna.
Siin ei ole mul üldse olnud võimalust üksi olla.
Kui just uneaeg välja arvata.
Kuna Julie süüa ei tee, siis sööme minu juures ja ta ongi põhiliselt minu juures.
Isegi suitsu teeb ta alati ainult minu ukse peal.
Nüüd on ta küll ikka oma korteris ka rohkem, sest uus vabatahtlik elab tema korteris ja siis ta suhtleb rohkem temaga ja õnneks on uus vabatahtlik kogunisti päris kokk ja tal on kaasas blender.
Sain blenderi selleks  nädalalõpuks oma kätte laenata ning blenderdan siin nüüd mitu korda päevas lausa. Smootid- 2x ananassi banaani, 1x porgandi apelsini, õhtuks plaanin mangoga midagi.
Nii nagu oli elu enne ja pärast panni nii on ka elu enne ja pärast blenderit.
Nojah  ja eks  see ühiselu ja privaatsuse puudumine käibki vabatahtlikuks olemisega kaasas ja sellel on ka omad positiivsed küljed.
Esialgu, kui kõik oli väga võõras ja uus, siis oli ikka väga toetav igal pool koos käia.
Praegu aga naudin täiega seda oma esimest suhtlusvaba nädalalõppu siin viie kuu jooksul, hommikul kirjutasin oktoobri aruannet, siis käisin turul, nüüd alustasin blogidega, jäävad veel finantsaruanne ja mikrofinantsaruanne ja flickerisse piltide panek.

Järgmisel reedel algab meil Juliega puhkus ja me sõidame rannikule.
Ootan ookeani sooja vett ja lõputuid liivarandasid...
Kokku 10 päeva puhkust.
Natuke imelik, et jälle puhkus, sest seoses viisadega oleme üsna palju ringi rännanud nagunii, aga muidugi ookean on midagi muud.
Jakobi kanad ja kukk, kellest alguses palju pilte tegin on asendunud uutega, paar vana kana on veel kõndimas neist, kes olid siin siis kui ma 5 kuud tagasi tulin.
Nende aeg sai läbi ja nad on nüüd söödud.
Aeg sööb meid kõiki, aga siin millegipärast tunnetan seda ajalikkust palju rohkem. Midagi on ja siis enam pole.
Oktoobri tähtsamad sündmused olid masai mara, paruka ostmine ja kasutamine Estheri juures õhtusöögil, uue vabatahtliku saabumine- nüüd on meid seitse ja Abrahamiga Chair Ladide külastamine.

Loen praegu Terry Pratchetti " The colour of magic", ei tea, kes ta siia jätnud on. Kui eesti keeles poleks varem lugenud, siis peaks kogu aeg ninapidi sõnastikus istuma :-)
Töödest on teha veel tikkimismasina koolituse II osa ning pookimine- 100 puud.

Loen ikka Daily Nationit siin umbes korra nädalas.
Suhe surmaga ja surmakuulutused on siin hoopis teistsugused. Kuulutused on hiigelsuured ja kuulutus on pikk jutt lahkunust, alati on ilus pilt lahkunust ja sageli algavad nad sõnadega:  Celebration of a Life well Lived, vahel ka Till We Meet Again , Celebrating the Life of..., mõned katkendid: It is with Humble acceptance of God`s will that we announce the promotion to glory of our belowed..... after an illness bravely fought, May the Almighty God bless you all,
Sunrise.....kuupäev, Sunset...... kuupäev, lõpus sageli 2 Timothy 4:7 I have fought the good fight, I have finished the race, I have kept the faith, In God`s hands you rest, in our hearts you live forever jne
Üsna sageli on ära toodud ka otsene surma põhjus, st haiguse nimetus.
See aeg siin ja need inimesed, ma jään neid igavesti mäletama ning jah, Aafrika on andnud mulle rohkem kui mina Aafrikale.