kõik, kõik on uus septembrikuss

Üks paljudest marabuudest Kampalas Golfiväljakul. Nädal Ugandas viisareisil- Niiluses ujumas, Gadaffi moshees ja Uganda vabatahtlikel külas.
No hiljem selgus muidugi, et Niilusest võib saada Bilharzia - mingi ebameeldiv parasiit, kes tungib läbi su naha ja kasvab siis sinu sees vohavaks ussiks.
Loodetavasti nii ei läinud, igatahes esimese etapi tunnusmärgid puuduvad. Igatahes käitusid kämpingu külastajad nagu meiegi, nagu mingit ussi seal poleks ning veesport koos pideva vees ligunemisega ja vette hüppamisega oli täies hoos.
Ugandas on inimesed väga sõbralikud ja abivalmis.
Eriti armas oli Jinja linnake, kus ühe päeva veetsime. Deli kohvikut peab soomlanna ja see on imekena rahulik koht, kus ka hulgaliselt suurepärast käsitööd müügil.
Järele on jänud vaid 50 päeva.
Juba tõmban töiselt otsi kokku, mida veel jõuan teha ja mida enam mitte.
Juba tean, mis pildid ja olukorrad jäävad igaveseks meelde sellelt maalt ja mida hakkan taga nutma.
Samas, muidugi on ju nii palju veel ees- masai mara ja Mombasa ookeaniga... näiteks.
Aga muutused toimuvad, eile lahkusid Mondost nädalaks külla tulnud Diana ja Silvia (Itaaliast), kohale on jõudnud 3 uut vabatahtlikku Inma, Mariam ja Andrea, homme saabub veel üks uus...
Nagu tabavalt ütles üks kunagine vabatahtlik, keda siin tsiteeritakse- see on lõpu algus :-)
Pilte siia täna rohkem ei pane, nii palju on fb-s ja instagramis juba.
tervitustega,
Ester

Augusti lõpp käes ja pool aega oldud

Selle kuu esimene postitus siis.
Lõpuks olen saanud tööd ka teha ikka.
Käin regulaarselt naiste gruppides ning kirjutasin valmis mikrofinantseerimise taotluse.
Poe remont on peaaegu lõpusirgel ja kolmapäeval saame koos nelja vabatahtliku toetusprogrammi lapsega ühe seina seal ära kaunistada.
Reedel käisime koos Julie ja Abrahamiga ning 16 lapsega Kisumus ekskursioonil.
Alguses pidi meie lemmik õpetaja ja naistekooperatiivi juht ja kiriku juht Sophia ka tulema, aga ta jäi haigeks.
Tegin palju pilte.
Lapsed olid väga tõsised kogu aeg ja ei suhelnud eriti ka omavahel.  Ei naernud. Alles päris lõpus justkui elavnesid kui lasksin neil joonistada päeva sümbolit.
Muuseumi ees pidi ootama ja seal nad siis seisid rivis nagu väikesed sõdurid otse lagipähe paistva päikese käes koolivormid seljas ja seljakotid seljas kaeblemata.
2017 võeti siin vastu seadus, mis keelab laste peksmise koolides.
Värske uudis küllaltki.
Ega paljud sellest ei teagi vist. Vaesus muidugi avaldab oma mõju, mis puutub suhtumisse lastesse. 60 % keenialastest on alla 25 aasta vanad.
Täna käis mul rahvaloendaja nii, et olen nüüd üle loetud. Huvitavad küsimused olid.
Neljapäeval olin juhuslikult kodus ja rahvaloendaja sai teha eelvisiidi ning kirjutas valge kriidiga uksele mu numbri, see  on s0004/004, täna peale loendust lisas sellele roosa kriidiga /E- see tähendab, et olen loendatud.
Järgmine nädal saab poe remont ilmselt valmis, neljapäeval läheme Estheri - Wefoko direktoriga Mumiasse ja ostame peegli ning nipetnäpet veel.
Eile tõin Kakamegast riidepuud ja peenemad pintslid.
Praegu olen juba 10 päeva ilma malaronita. Täitsa inimese tunne on tekkinud. Reibas ja traksis ja mõistus ka töötab jälle. Juhul kui nüüd malaariat ei saa, siis on küll tore olemine. Just praegu hakkas jalg sügelema, keegi on jälle hambad sisse löönud, loodetavasti kärbes mitte moskiito... igatahes punn on üles tõusnud.

Augustikuu :-)

Muuseumis käidud

Väike kameeleon

Impalad
Loodan see kuu ikka veel kirjutada, sest poe värvimine saab vist meeleoluks olema.
Eks inimesed ju pikapeale hakkavad ikka tegema seda, mis neile meeldib teha olenemata sellest, mida nad peaksid tegema.
Nii siis turgatas mulle pähe justnimelt ekskursioon ja et saaks aga pilte teha uusi kohti näha ja seinu värvida vaba käega. See see on naljaga pooleks aga eks tõetera ka ikka.
Mul on nii hea meel, et Christine tuleb oktoobris siia külla.
Septembris seisab meil jälle viisakäik ees, seekord Ugandasse, Kampalasse.

Nairobi ja Naivasha järv ja Mount Longonot

Tagasi viisat pikendamast.
See oli küll tore käik. Läksime Immigratsiooni Officesse ja ei esitatatud ühtegi küsimust ja ei pakutud ühtegi paberit täita ja lihtsalt löödi tempel ning mitte üheks vaid hoopis kaheks kuuks.
Nii ei peagi Ugandasse reisima pooles augustis vaid alles septembris.
Mõtlesin, et võtan veel kaks nädalat malaroni ja siis teen pausi.
Vihma on justkui vähemaks jäänud.
Lugesin, et looduslik moskiitode peletaja on citronella õli, aga seda pole küll kusagil müügil näinud.
Keeniat saab ainult armastada.
Kõik need loomad, kes üldse ei karda inimest, lummavad vaated ja sõbralikkus.
Leidsime ka Nairobis kohti, kus saab olla eemal saatest ja mürast- Arboretum ning Karura Forest.
Siin on palju hüvastijätte ja need on põhjalikud ning pikad.
Marta ja Silvia on nüüd länud, Hanna ka, oleme Juliega kahekesi. Hanna tuleb tagasi 22 augustil ja septembris tulevad uued vabatahtlikud kuueks kuuks.
Olen töölainel ja palju mõtteid, mida teha ning teadlik sellest kuidas siin aeg kaob...

Selle ahvi nime ma ei teagi, munad ongi tõesti nii sinised, et ole midagi muudetud siin. Naivasha järve ääres. Tegelikult nad tulid koos jõehobudega ja sõid sel ajal meie õhtusööki kui me kõik jõehobusid pildistama tormasime.

Jõehobud tulevad kell 6 õhtul punktipealt ja siis hakkab juba hämarduma nii, et jäävad veidi uduselt pildile. Armsad loomakesed.

Varajane hommikutund kahe pelikaniga.
Küll mulle ikka meeldib siin.

Mount Longonot, 7 km ja kraatrile ring peale. Ülesminek oli raske ja allatulek veel hullem ja meel rõõmus kogu aeg.
Tekkis küsimus, et mida head ma küll eelmiste elude jooksul teinud olen, et praegu siin saan olla.

Juba Juuli

Oo jee, vahepeal on niipalju asju juhtunud, et kirjutamine unub päriselt või noh, pole aega.
Marta ärasaatmispidu, Nairobis viisat uuendamas, Nairobi Looduspargis, esimene naiste kooperatiivi supervisioon tehtud ja Kakamega vihmametsas käidud.
Eile helistasin järgmisele naistegrupile, kuid kõik telefonid väljas ja eks siis paistab, kas saan täna tööd teha või niisama motikaga sõita.
Lähme koos Abrahamiga kohale, eks siis paista.
Neljapäeval jälle viisat uuendama.
Siis ka plaanis looduses viibida ja  matkata.
Tahaks loota, et viisaga saab jälle korda selleks korraks.
Järgmine käik tuleb juba Ugandasse Kampalasse ette võtta, et taotleda 3 kuu Ida-Aafrika viisat.
Ühest küljest see pidev sõitmine ja paberite ajamise vajadus nagu tükeldab ja häirib peamist eesmärki siin- luua jätkusuutlikku majandamist kohalikele, teisest küljest aga annab võimaluse näha Keeniat rohkem kui ainult Shiandas olleks oleks võimalik. Nii, et ei teagi kohe...

Pildil olev naine remondib maja.

See on segu seina jaoks

Eks ma tegelikult peaks ju blogisse ikka rohkem kirjutama kui pilte panema, aga nüüd tarvis toituda ja siis kontorisse ja siis vaadata, kas õnnestub täna tööd teha.
Toiduga on nii, et ega tea, mõnikord pakutakse naiste gruppides metsikult süüa, mõnikord saab tassi teed, aga ükskord ei saanud midagi.
Tööpäevadel saan kõvasti palvetada: enne töö algust, enne sööki ja töö lõpus.
Nii on igal juhul ja igal pool.
Minu arust on see päris hea, aitab häälestuda ja tekitab ka kokkuvõtte ja  tänulikkuse kordaläinud päeva eest.
Tore.

Pühapäev

Selle kuu viimane postitus.
Täna on veider päev, sest hommikul hakkas sadama, kas kliimamuutus ?
Juba laupäeviti hakkab lõunast peale muusika lähedalasuvas kirikus, kirikuid on siin palju, vähemalt 30 kui mitte rohkem selle väikese asula kohta. Lihtsalt neli seina ja katus ja mõned toolid.
Imelik mõelda, et kunagi tõid misjonärid Aarikasse Euroopast ristiusu, kus on usk praegu Euroopas ?
Siin on usul erakordne osa inimeste elus. Igal pühapäeval on kõikides kirikutes teenistused. Need kestavad terve päeva. Lauldakse, tanstitakse, kõik on kohal. Igaüks võib teha oma kiriku kui tahab.
Pühapäeviti on riskantne jalutuskäigule minna, sest kirikute ees tänaval on paar koguduse liiget, kes haaravad sinust kinni, mitte küll füüsiliselt kuid põgusast pilkkontaktist piisab ja juba sa avastadki ennast kirikus seismas, seejärel juba aiakeses kiriku taga teed joomas ning külalisraamatusse sissekannet tegemas.
Lahkumisel kingitakse midagi, kasvõi veepudel.
Juba ma kauplen turul hinna suhtes ja avaldan arvamust, et see hind mida pakutakse on mzungu hind ja sellega ma ei osta, sest olen kohalik. Mzungu on Suahiili keeles valge. See ei ole sõbralik väljend, iga päev seda ei kuule kui ringi liigud, aga suurtel turupäevadel kui on rohkesti võõrast rahvast. Neljapäeviti ja laupäeviti niisiis. Turg muidugi on iga päev olemas, aga siis ei ole niipalju kauplejaid.
Imelik asi on selle kompassiga. Siin on kellegi poolt joonistatud Shianda lähipiirkonna kaart, sättisin oma kompassi terve eilse õhtu kaardile ja võrdlesin googlemapsi kaardiga. midagi oleks justkui vastupidi.

Otsustasin, et jätan selle probleeemi mõneks ajaks ootele.
Lõunaristi olen taevas näinud ja tuvastasin ka mõned lõunataeva tähtkujud. Sky Map äpp on mul telefonis. 
Õhtuti lendavad jaaniussid. Peaksin otsima nende õige nime googlist.
Ükspäev tuli Marta oma grupitreeningult, kohast, kus ma Hannaga olin varem käinud ja teatas, et mulle on saadetud abieluettepanek sealt grupist.
Et kui Ester on huvitatud, siis ...
Marta ütles, et ütleb mulle selle edasi, lihtsalt, et ma teaksin :-)
Iga kord kui on minu kord tutvustada ennast kui uut vabatahtlikku, siis alustan lausega: Tere, mina olen Ester, ma olen Eestist ja ma olen 56 aastane...
Arvasin, et see algus on piisavalt peletav.
Iga päev kordan üle Suahiilikeelseid sõnu.
Midagi nagu hakkaks juba külge jääma, aga ega ma jutust ikkagi aru ei saa, sest Luja keel segab. Oleme siiani käinud gruppides, kes kõnelevad emakeelena Luja keelt ja eelmine nädal kuulasin 3 päeva järjest Salimi Lujakeelset koolitust.
Ma arvan, et osad inimesed on malaaria vastu immuunsed ja see ei olene nahavärvist. Silvia ei võta juba kuude kaupa malaariarohtu ning magab ilma moskiitovõrguta kuna malaariaravim põhjustas tal tohutut väsimust.
Terve nagu purikas võiks ütelda.
Samas kui mõni, kes on võtnud tarvitusele kõik võimalikud abinõud jääb kohe esimesel nädalal malaariasse.
Meenus, et paarsada aastat tagasi oli ka Eestis malaaria, seda nimetati külmtõveks. Siis ta kadus.
Kui nüüd juba mõte tõbedele läks, siis lastel on siin palju Jika usside nakkust. Liivakärbes muneb naha sisse ja siis vastne ronib mingil ajal sealt välja, valus värk.
Kuid kergesti ravitav. Kui on peas valged laigud, siis selle järgi pidi ka aru saama, et on see tõbi kallal. Loodan, et jutt jäi mulle õigesti meelde.
Viisade pikendamine Nairobis läks kenasti kuid Nairobi ise ammendub kiiresti külastaja jaoks.
Liiklus ja saaste.
Kõik võtab jubedalt aega. Alles eile lõpetasin Tallinna lennujaamast kaasavõetud krimka, olgugi, et inglisekeelne, aga siiski, lugeda üht raamatut, 400 lk vaid, tervelt kuu aega, ise ka ei usu.
Eestikeelseid krimkasid loen ma üks raamat päevas või äärmisel juhul 1 rmt kahe päevaga.
Inglisekeelne peaks olema maksimaalselt siis 1 nädal või nii, aga mitte 1 kuu.

Jakobi kitse lõunauinak.

Treeningpäeval Marta ja Salimiga.
Elu ja töö hakkab vist monitoorimist tasapisi üle võtma.
Päris palju igakuist arvepidamist tulekul ja tehtud. Finantsaruanne, sisuaruanne, kokkulepped gruppidega, registreerimislehed, tööplaan, kalender, Nairobi lennud ja majutused ja viisaasjad varsti jälle tulekul.
Olen näinud raamatut " Miks Aafrikas asjad vaatamata tohutule finantsabile ei edene" umbes selline pealkiri oli, aga ma ei ostnud. Veel. Mõtlen, et mis on Aafrika ja mis on see Aafrika tee ja olemise viis.
Minu kui vabatahtliku fookus on oma lepingu täitmisel ja konkreetsete tegevuste läbiviimisel ja fikseerimisel.
Millel on kohalike fookus ?

Emotsioonid

Jälle on üks nädal mööda läinud. Järgmine kolmapäev sõidame Nairobi viisat pikendama, loodame, et kõik sujub, mõnedel on ka mitte sujunud.
Mäletan ühe kooli külastust siin, see oli kõige esimene koht kuhu meid viidi.
Olime ühes klassiruumis kus oli umbes 30 umbes 4-5 aastast last. Lapsed on siin väga vaiksed ja istuvad korralikult oma kohtadel.
Äkki tuli üks õpetaja ühe väikese tüdrukuga minu juurde ja ütles, et see laps ütles, et ta tahab tulla koos sinuga. laps võttis mul käest kinni ja nii me siis seisime seal umbes veerand tundi ja mulle lihtsalt tulid pisarad silma. Laps oli tõsine ja vaatas mulle otsa vahetevahel, ei ütelnud midagi.
Pärast sõime/jõime tassi seest vedelat joodaval maisiputru. Igaühele oli üks tassitäis lõunaks.
Kui kooli väravast välja läksime, siis Abraham, meie mentor ütles, et ma võin otsida ühe koha, kus saad ühe suitsu teha.
Pidin seepeale uuesti nutma hakkama.
Tegime siis ühe suitsu ja siirdusime kohaliku politseiülemaga kohtuma (commander)
Tema tool ülimalt kõrgel ja meie istusime silmnähtavalt madalal nii, et kogu aeg vaatasime talle alt üles.
Kuritegevust neil eriti ei ole.
Üks päev läksime Kakamedasse ühte last arsti juurde viima. Albert on 17. tal oli kopsupõletik ja malaaria ja ta jalad valutasid, aga see oli malaariast nagu öeldi.
Albert ei olnud kunagi varem Kakamegas käinud. See on umbes pool tundi sõitu matatuga.
Kõigepealt tuli seista sabas ja maksta raha.
Siis tuli seista sabas, et saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja maksta analüüside eest.
Siis tuli seista sabas ja teha analüüsid.
Siis tuli seista sabas ja saada vastused.
Siis tuli seista sabas ja saada arstile.
Siis tuli seista sabas ja saada teada, kas ravimeid on apteegis.
Siis tuli seista sabas ja maksta ravimite eest.
Siis tuli seista sabas ja osta ravimid apteegist välja.
Siis sõime ja ostlesime ja sõitsime koju Shiandasse.

Pildil kolm poissi ühelt jalutuskäigult Shiadas, kes tahtsid, et ma neist pilti teeksin.

ajalehed

Ostsin eelmisel nädalal 2 lehte: "Daily Nation" ja "TAIFA LEO"
Viimane on Suahiili keeles, selle lugemiseni ehk jõuan kunagi.
Ajaleht meil ja siin, erinevus on  tohutu. Siinse kohta ütlen vaid kiidusõnu. Leht on informatiivne, mitmekesine ja põhjalik. Tõesti elust olust, näiteks olid eksamiküsimused koos vastustega.
Mõtlesin neid lugedes, et peaks kooli minema uuesti :-)
Lugesin nö kaanest-kaaneni huviga läbi, isegi pooleliolev krimka jäi kõrvale.
Vist oleks asjakohane üks eksemplar tagasi tulles kaasa võtta. Nagu näidisajakirjandus.

Pildil külalapsed, kes olid kohaliku poekese juurde kogunenud ja poetädi tahtis, et me neist pilti teeksime. Nüüd pean Wefoko offices nad välja laskma printida ning järgmisel jalutustiirul lubasin neile kinkida.
Internetitriki või minu oskamatuse tõttu sattus viimane pilt esimeseks. Seal on jälle midagi, mida pole enne näinud. tegemist on dushiga. See väike kopsikusarnane asi soojendab vett. keerad vee lahti sealt peaks siis tulema sooja dushi. Nojah, tegelikult see ei töötanud ja vesi oli külm. Dushist ei tule hirmsa survega vett vaid mõõdukalt. Pesta saab, see oli Nairobis.
Nairobis oli ka mulle väga sümpaatne kloshetipott. Mitte selline nagu meil, et kui loputuskasti nuppu vajutad, siis tuiskab kohe 10 liitrit potti. Seal oli lihtsalt nagu kraan, kust lasksid vajaliku koguse ja sealt vesi tuli tõesti survega nii, et vajalik kogus kindlasti kordi väiksem kui meie tavapärastel pottidel.
Panen veel ühe külalaste pildi, eks näis kuhu see siis satub.

Veidral kombel õigesse kohta :-)