Mashujaa päev

Täna on 19 oktoober ja kui kõik kulgeb plaanipäraselt, siis täpselt kuu aja pärast istun Nairobis lennukile, mis viib mu Amsterdami ja seal istun lennule Amsterdam-Tallinn, 20 novembri lõuna paiku peaksin olema kodus. Jep, esmalt muidugi istun Kisumus lennukile, mis viib mu Nairobisse.
No kurb on.

Homme on Mashujaa päev, suahiili keeles kangelaste päev, neile, kes on võidelnud Keenia vabaduse eest.
Olen praegu üksinda, teised vabatahtlikud sõitsid Mount Elgonile.
Ei tahtnud minna.
Siin ei ole mul üldse olnud võimalust üksi olla.
Kui just uneaeg välja arvata.
Kuna Julie süüa ei tee, siis sööme minu juures ja ta ongi põhiliselt minu juures.
Isegi suitsu teeb ta alati ainult minu ukse peal.
Nüüd on ta küll ikka oma korteris ka rohkem, sest uus vabatahtlik elab tema korteris ja siis ta suhtleb rohkem temaga ja õnneks on uus vabatahtlik kogunisti päris kokk ja tal on kaasas blender.
Sain blenderi selleks  nädalalõpuks oma kätte laenata ning blenderdan siin nüüd mitu korda päevas lausa. Smootid- 2x ananassi banaani, 1x porgandi apelsini, õhtuks plaanin mangoga midagi.
Nii nagu oli elu enne ja pärast panni nii on ka elu enne ja pärast blenderit.
Nojah  ja eks  see ühiselu ja privaatsuse puudumine käibki vabatahtlikuks olemisega kaasas ja sellel on ka omad positiivsed küljed.
Esialgu, kui kõik oli väga võõras ja uus, siis oli ikka väga toetav igal pool koos käia.
Praegu aga naudin täiega seda oma esimest suhtlusvaba nädalalõppu siin viie kuu jooksul, hommikul kirjutasin oktoobri aruannet, siis käisin turul, nüüd alustasin blogidega, jäävad veel finantsaruanne ja mikrofinantsaruanne ja flickerisse piltide panek.

Järgmisel reedel algab meil Juliega puhkus ja me sõidame rannikule.
Ootan ookeani sooja vett ja lõputuid liivarandasid...
Kokku 10 päeva puhkust.
Natuke imelik, et jälle puhkus, sest seoses viisadega oleme üsna palju ringi rännanud nagunii, aga muidugi ookean on midagi muud.
Jakobi kanad ja kukk, kellest alguses palju pilte tegin on asendunud uutega, paar vana kana on veel kõndimas neist, kes olid siin siis kui ma 5 kuud tagasi tulin.
Nende aeg sai läbi ja nad on nüüd söödud.
Aeg sööb meid kõiki, aga siin millegipärast tunnetan seda ajalikkust palju rohkem. Midagi on ja siis enam pole.
Oktoobri tähtsamad sündmused olid masai mara, paruka ostmine ja kasutamine Estheri juures õhtusöögil, uue vabatahtliku saabumine- nüüd on meid seitse ja Abrahamiga Chair Ladide külastamine.

Loen praegu Terry Pratchetti " The colour of magic", ei tea, kes ta siia jätnud on. Kui eesti keeles poleks varem lugenud, siis peaks kogu aeg ninapidi sõnastikus istuma :-)
Töödest on teha veel tikkimismasina koolituse II osa ning pookimine- 100 puud.

Loen ikka Daily Nationit siin umbes korra nädalas.
Suhe surmaga ja surmakuulutused on siin hoopis teistsugused. Kuulutused on hiigelsuured ja kuulutus on pikk jutt lahkunust, alati on ilus pilt lahkunust ja sageli algavad nad sõnadega:  Celebration of a Life well Lived, vahel ka Till We Meet Again , Celebrating the Life of..., mõned katkendid: It is with Humble acceptance of God`s will that we announce the promotion to glory of our belowed..... after an illness bravely fought, May the Almighty God bless you all,
Sunrise.....kuupäev, Sunset...... kuupäev, lõpus sageli 2 Timothy 4:7 I have fought the good fight, I have finished the race, I have kept the faith, In God`s hands you rest, in our hearts you live forever jne
Üsna sageli on ära toodud ka otsene surma põhjus, st haiguse nimetus.
See aeg siin ja need inimesed, ma jään neid igavesti mäletama ning jah, Aafrika on andnud mulle rohkem kui mina Aafrikale.

Masai Mara

Masai Mara, see on big five, Aafrika viis suurt looma, kelle sa pead nö ära nägema. Lisaks muidugi ka masaid ise oma külakeses.
Kui sa oled Keenias ja sa pole Masai Maras käinud siis see on justkui nii, et misasja sa sinna siis üldse läksid.
Selline on tavaturisti ettekujutus ja laialt kultiveeritud turistlik arusaamine ja kui sa mujal loodusparkides käid, siis hinnad on mõistlikud kuid Masai Mara on justkui omaette asi.
Päris hea, et pean kahte blogi, sest siis see siin on rohem nagu päevik ja Mondo oma on rohkem nagu tööpäevik.
Kõigepealt planeerimine. Sellega tegelesid minu naaber Julie ja uus vabatahtlik Marion, 2 prantslannat. Kui kaks inimest juba tegelevad ega siis eriti pole mõtet asja keeruliseks ajada ning nii ma siis lihtsalt läksin pakutuga kaasa kuigi miskipärast sisetunne justkui väga hea ei olnud. Loomulikult otsisid nad võimalikult soodsat pakkumist ja selle nad ka leidsid. Kogu raha tuli internetis ette maksta.
Nii ka tegime ja kasutasin esimest korda meie oma eesti firmat transferwise i, mis on tõesti mugav ja soodne teenus.
Siis aga hakkasid asjad veidraks kiskuma.
Firma tahtis, et me juurde maksaksime, sest et kuna me tegime kõik oma ülekanded eraldi, siis justkui nemad sellega kaotasid raha, sest pank juskui olevat võtnud nendelt ülekannete eest raha. See oli muidugi ilmselge vale, sest mitte kusagil ei ole asjad niimoodi seatud, isegi mitte Aafrikas.
Nii on sageli asjadega, mis pealtnäha tunduvad soodsamad, lähevad tegelikult kallimaks maksma lõpuks.
Meenub kuidas ükskord Tervise Arengu Instituut leidis üles maailma kõige odavamad kondoomid Indiast ja ostis neid tasuta jagamiseks päris kopsaka summa eest mitmeks aastaks ette. Need muidugi osutusid kasutuskõlbmatuks noortele jagamiseks, sest neil oli mingi eriti vastik tehniline hais juures. Koolitajad keeldusid neid jagamast noortele...
See selleks, eks me siis võtsime lisaks makstavad summad kaasa, sest mis sa ikka teed ja kuna mina maksin kahes osas, siis minu lisasumma oli suurem.
Nonii, siis olimegi kohal peale 8 tundi sõitu ja ütlesin autojuhile, et mul on Keenia raha, mitte dollarid ja arvutasin välja, palju see kokku tuleb. Siis ta arvutas ise üle ja sai hulga väiksema summa. 3400 shillingit väiksema kui täpne olla. No mis mul selle vastu olla saab. Siiski võtsin igaks juhuks talt tseki selle eest, mis ma maksin. Okidoki.
Järgmisel päeval selgus, et siiski pean see 3400 talle juurde maksma mida ka tegin. Siis ta ütles, et tal on puudu veel 5500. Seepeale ütlesin, et ma ei anna talle rohkem raha ja läksin minema.
Prantslannad selgitasid hiljem, et oh ta tegi lihtsalt vea jne jne, aga mul oli täiega tahtmine sealt lihtsalt minema kõndida, et seda meest enam mitte kunagi näha.
Mees oli üldse imelik. Kiitles, et ta olnud giidiks Ugandas, Ruandas ja Tansaanias ka kuid mingit tunnetust tal küll ei olnud, sest ta sõitis ikka loomast mööda ja jäi seisma just vastu valgust nii, et väga raske oli teha normaalseid pilte. Või kui sa sättisid just kõik paika, siis ta kupatas äkiliselt minema nii, et sa ei saanudki pilti teha.
Eriline kirg oli tal kiskjate vastu, nii kui ta kuulis raadiost, et kuskil lõvid on murdnud mõne looma ja söövad seda, siis ta hakkas kohe kihutama kasvõi pargi teise serva. Tema jaoks eksisteerisidki ainult big fife ja teised loomad nagu polnudki loomad.
Videod oli ka peaaegu võimatu teha, sest ta ei lülitanud raadiot ega auto mootorit välja ja taustaks kilkasid ja karjusid veel mu kaks prantslannat vahetpidamata- oo kaelkirjak, oo lõvi, oo elevant, Ester kas sa said ta  jne. See kestis kõik need 4 päeva kahjuks.
Prantslannad olid need päevad maksimaalselt täis broneerinud- esimene päev äratus kell 5, siis 8 tundi sõitu, siis päikeseloojangu safari, teine päev- kogu päeva safiri algusega kell 7, kolmas päev Safari algusega kell 6.30, päikeseloojangust ma loobusin, nemad mitte, ja viimane päev safari kell 6.30 ja seejärel 8 tundi sõitu  ning siis nad tahtsid veel Kakamegas ostelda- toitu varuda ja siis veel pool tundi sõitu koju Shiandasse, see üldiselt ei ole väga minu ettekujutus puhkusest :-)
Nojah, üks neist jäi tegelikult teisel päeval juba kurgutõppe ja nohusse ning kolmandal pasanteeriasse ja teine on jäi tõbiseks järgmisel päeval kui koju saime. Eks stress tegi oma töö.
Aga veel meie giidist, teisel päeval leidsin autopõrandalt süstla ja nõela, küsisin, et mis see on. Ta vastas, et oh, me teeme siin vahetevahel erinevaid eksperimente. No mis sa kostad tõepoolest.
Silmsidet temaga oli suht raske saavutada ja silmavalged olid sümptomaatiliselt punasekirjud nagu paljudel siinsetel ainete tarbijatel. 
Prantslannad vestlesid omavahel katkematult prantsuse keeles hommikusest äratuskella helinast kuni unnevajumiseni õhtul. See oli mõnes mõttes väga hea, ei pidanud teemasid jälgima ega kohaselt reageerima või viisakusest noogutama.
Omaette elamuseks kujunes masai küla külastus kolmanda päeva pealelõunal.
Seda üks mu kaaslastest ülimalt tahtis ja teine mitte mingi hinna eest, ta oli siis juba ka haigeks jäänud. Loomulikult tuli selle eest eraldi maksta, aga ainult 2000 raha nii, et miks ka mitte nii ma mõtlesin.
Läksime.
Alguses väike jutt ja tants, siis  väidetava külavanema ema maja külastus, seal kirjeldus maja ehitamisest ja erinevate ruumide kasutuskorrast ja siis üllatus, üllatus, äkki hoopis sellest, et aasta on olnud väga raske ja et kas me ei tahaks tema perekonda veidi rahaliselt toetada, no me ei tahtnud.
Siis läksime majast välja ja kolme sammu kaugusel seisis väidetava külavanema sõber käsitööline ehetega. Külavanem ütles, et me võime temalt ehteid osta kuid kui me ei taha osta, siis võime seda meest lihtsalt rahaliselt veidi toetada, loobusime mõlemast võimalusest.
Siis ta ütles, et viib meid turule, astusime veel umbes kuus sammu edasi ja seal see turg oligi, istusid kolm naist ehetega, mida me ei ostnud ja niisama ka rahaliselt ei toetanud neid. Sellega oligi kõik, kogu etendus koos sinna ja tagasi jalutamisega umbes 45 minutit.
See oli nii absurdne, et mu tuju läks korrapealt heaks ja ma ei saanud naeru pidama kui oma hotelli jõudsime.
Mu kaaslane oli aga väga pahane.
Küllap ka väsimus mängis tal oma rolli, sest ta tegi keskpäeva lõõskavas päikses kaasa ka masai lõvitantsu hüpetega ja see pole just naljaasi kui sul lisaks oma riitele veel see masai tekk ka seljas on.
Ma filmisin ning tegin pilte vaid ja kui need hotellis üle vaatasin, siis selgus, et jumala head tulid välja.
Hea asi oli ka see, et dush töötas ja sai ennast üle hulga aja korralikult pesta.
Üldiselt söögid olid ka väga head ja hotelli personal oli väga sõbralik ja abivalmis tõesti.
Kuid kui ma peaksin ise sellise matka organiseerima, siis ma valiksin keskmise hinnaklassi mitte ei püüks leida Keenia odavaimat.
Kõik need loomad ja see hiilgelsuur park- see oli imetlusväärne ja imekaunis ja sõnatuks võttev...

Piiripunkt, vasakul Tansaania, paremal Keenia, kolmnurga tipust otse Victoria järvele.

Aafrka haljad künkad ja lõputud punased teed ...

kõik, kõik on uus septembrikuss

Üks paljudest marabuudest Kampalas Golfiväljakul. Nädal Ugandas viisareisil- Niiluses ujumas, Gadaffi moshees ja Uganda vabatahtlikel külas.
No hiljem selgus muidugi, et Niilusest võib saada Bilharzia - mingi ebameeldiv parasiit, kes tungib läbi su naha ja kasvab siis sinu sees vohavaks ussiks.
Loodetavasti nii ei läinud, igatahes esimese etapi tunnusmärgid puuduvad. Igatahes käitusid kämpingu külastajad nagu meiegi, nagu mingit ussi seal poleks ning veesport koos pideva vees ligunemisega ja vette hüppamisega oli täies hoos.
Ugandas on inimesed väga sõbralikud ja abivalmis.
Eriti armas oli Jinja linnake, kus ühe päeva veetsime. Deli kohvikut peab soomlanna ja see on imekena rahulik koht, kus ka hulgaliselt suurepärast käsitööd müügil.
Järele on jänud vaid 50 päeva.
Juba tõmban töiselt otsi kokku, mida veel jõuan teha ja mida enam mitte.
Juba tean, mis pildid ja olukorrad jäävad igaveseks meelde sellelt maalt ja mida hakkan taga nutma.
Samas, muidugi on ju nii palju veel ees- masai mara ja Mombasa ookeaniga... näiteks.
Aga muutused toimuvad, eile lahkusid Mondost nädalaks külla tulnud Diana ja Silvia (Itaaliast), kohale on jõudnud 3 uut vabatahtlikku Inma, Mariam ja Andrea, homme saabub veel üks uus...
Nagu tabavalt ütles üks kunagine vabatahtlik, keda siin tsiteeritakse- see on lõpu algus :-)
Pilte siia täna rohkem ei pane, nii palju on fb-s ja instagramis juba.
tervitustega,
Ester

Augusti lõpp käes ja pool aega oldud

Selle kuu esimene postitus siis.
Lõpuks olen saanud tööd ka teha ikka.
Käin regulaarselt naiste gruppides ning kirjutasin valmis mikrofinantseerimise taotluse.
Poe remont on peaaegu lõpusirgel ja kolmapäeval saame koos nelja vabatahtliku toetusprogrammi lapsega ühe seina seal ära kaunistada.
Reedel käisime koos Julie ja Abrahamiga ning 16 lapsega Kisumus ekskursioonil.
Alguses pidi meie lemmik õpetaja ja naistekooperatiivi juht ja kiriku juht Sophia ka tulema, aga ta jäi haigeks.
Tegin palju pilte.
Lapsed olid väga tõsised kogu aeg ja ei suhelnud eriti ka omavahel.  Ei naernud. Alles päris lõpus justkui elavnesid kui lasksin neil joonistada päeva sümbolit.
Muuseumi ees pidi ootama ja seal nad siis seisid rivis nagu väikesed sõdurid otse lagipähe paistva päikese käes koolivormid seljas ja seljakotid seljas kaeblemata.
2017 võeti siin vastu seadus, mis keelab laste peksmise koolides.
Värske uudis küllaltki.
Ega paljud sellest ei teagi vist. Vaesus muidugi avaldab oma mõju, mis puutub suhtumisse lastesse. 60 % keenialastest on alla 25 aasta vanad.
Täna käis mul rahvaloendaja nii, et olen nüüd üle loetud. Huvitavad küsimused olid.
Neljapäeval olin juhuslikult kodus ja rahvaloendaja sai teha eelvisiidi ning kirjutas valge kriidiga uksele mu numbri, see  on s0004/004, täna peale loendust lisas sellele roosa kriidiga /E- see tähendab, et olen loendatud.
Järgmine nädal saab poe remont ilmselt valmis, neljapäeval läheme Estheri - Wefoko direktoriga Mumiasse ja ostame peegli ning nipetnäpet veel.
Eile tõin Kakamegast riidepuud ja peenemad pintslid.
Praegu olen juba 10 päeva ilma malaronita. Täitsa inimese tunne on tekkinud. Reibas ja traksis ja mõistus ka töötab jälle. Juhul kui nüüd malaariat ei saa, siis on küll tore olemine. Just praegu hakkas jalg sügelema, keegi on jälle hambad sisse löönud, loodetavasti kärbes mitte moskiito... igatahes punn on üles tõusnud.

Augustikuu :-)

Muuseumis käidud

Väike kameeleon

Impalad
Loodan see kuu ikka veel kirjutada, sest poe värvimine saab vist meeleoluks olema.
Eks inimesed ju pikapeale hakkavad ikka tegema seda, mis neile meeldib teha olenemata sellest, mida nad peaksid tegema.
Nii siis turgatas mulle pähe justnimelt ekskursioon ja et saaks aga pilte teha uusi kohti näha ja seinu värvida vaba käega. See see on naljaga pooleks aga eks tõetera ka ikka.
Mul on nii hea meel, et Christine tuleb oktoobris siia külla.
Septembris seisab meil jälle viisakäik ees, seekord Ugandasse, Kampalasse.

Nairobi ja Naivasha järv ja Mount Longonot

Tagasi viisat pikendamast.
See oli küll tore käik. Läksime Immigratsiooni Officesse ja ei esitatatud ühtegi küsimust ja ei pakutud ühtegi paberit täita ja lihtsalt löödi tempel ning mitte üheks vaid hoopis kaheks kuuks.
Nii ei peagi Ugandasse reisima pooles augustis vaid alles septembris.
Mõtlesin, et võtan veel kaks nädalat malaroni ja siis teen pausi.
Vihma on justkui vähemaks jäänud.
Lugesin, et looduslik moskiitode peletaja on citronella õli, aga seda pole küll kusagil müügil näinud.
Keeniat saab ainult armastada.
Kõik need loomad, kes üldse ei karda inimest, lummavad vaated ja sõbralikkus.
Leidsime ka Nairobis kohti, kus saab olla eemal saatest ja mürast- Arboretum ning Karura Forest.
Siin on palju hüvastijätte ja need on põhjalikud ning pikad.
Marta ja Silvia on nüüd länud, Hanna ka, oleme Juliega kahekesi. Hanna tuleb tagasi 22 augustil ja septembris tulevad uued vabatahtlikud kuueks kuuks.
Olen töölainel ja palju mõtteid, mida teha ning teadlik sellest kuidas siin aeg kaob...

Selle ahvi nime ma ei teagi, munad ongi tõesti nii sinised, et ole midagi muudetud siin. Naivasha järve ääres. Tegelikult nad tulid koos jõehobudega ja sõid sel ajal meie õhtusööki kui me kõik jõehobusid pildistama tormasime.

Jõehobud tulevad kell 6 õhtul punktipealt ja siis hakkab juba hämarduma nii, et jäävad veidi uduselt pildile. Armsad loomakesed.

Varajane hommikutund kahe pelikaniga.
Küll mulle ikka meeldib siin.

Mount Longonot, 7 km ja kraatrile ring peale. Ülesminek oli raske ja allatulek veel hullem ja meel rõõmus kogu aeg.
Tekkis küsimus, et mida head ma küll eelmiste elude jooksul teinud olen, et praegu siin saan olla.

Juba Juuli

Oo jee, vahepeal on niipalju asju juhtunud, et kirjutamine unub päriselt või noh, pole aega.
Marta ärasaatmispidu, Nairobis viisat uuendamas, Nairobi Looduspargis, esimene naiste kooperatiivi supervisioon tehtud ja Kakamega vihmametsas käidud.
Eile helistasin järgmisele naistegrupile, kuid kõik telefonid väljas ja eks siis paistab, kas saan täna tööd teha või niisama motikaga sõita.
Lähme koos Abrahamiga kohale, eks siis paista.
Neljapäeval jälle viisat uuendama.
Siis ka plaanis looduses viibida ja  matkata.
Tahaks loota, et viisaga saab jälle korda selleks korraks.
Järgmine käik tuleb juba Ugandasse Kampalasse ette võtta, et taotleda 3 kuu Ida-Aafrika viisat.
Ühest küljest see pidev sõitmine ja paberite ajamise vajadus nagu tükeldab ja häirib peamist eesmärki siin- luua jätkusuutlikku majandamist kohalikele, teisest küljest aga annab võimaluse näha Keeniat rohkem kui ainult Shiandas olleks oleks võimalik. Nii, et ei teagi kohe...

Pildil olev naine remondib maja.

See on segu seina jaoks

Eks ma tegelikult peaks ju blogisse ikka rohkem kirjutama kui pilte panema, aga nüüd tarvis toituda ja siis kontorisse ja siis vaadata, kas õnnestub täna tööd teha.
Toiduga on nii, et ega tea, mõnikord pakutakse naiste gruppides metsikult süüa, mõnikord saab tassi teed, aga ükskord ei saanud midagi.
Tööpäevadel saan kõvasti palvetada: enne töö algust, enne sööki ja töö lõpus.
Nii on igal juhul ja igal pool.
Minu arust on see päris hea, aitab häälestuda ja tekitab ka kokkuvõtte ja  tänulikkuse kordaläinud päeva eest.
Tore.

Pühapäev

Selle kuu viimane postitus.
Täna on veider päev, sest hommikul hakkas sadama, kas kliimamuutus ?
Juba laupäeviti hakkab lõunast peale muusika lähedalasuvas kirikus, kirikuid on siin palju, vähemalt 30 kui mitte rohkem selle väikese asula kohta. Lihtsalt neli seina ja katus ja mõned toolid.
Imelik mõelda, et kunagi tõid misjonärid Aarikasse Euroopast ristiusu, kus on usk praegu Euroopas ?
Siin on usul erakordne osa inimeste elus. Igal pühapäeval on kõikides kirikutes teenistused. Need kestavad terve päeva. Lauldakse, tanstitakse, kõik on kohal. Igaüks võib teha oma kiriku kui tahab.
Pühapäeviti on riskantne jalutuskäigule minna, sest kirikute ees tänaval on paar koguduse liiget, kes haaravad sinust kinni, mitte küll füüsiliselt kuid põgusast pilkkontaktist piisab ja juba sa avastadki ennast kirikus seismas, seejärel juba aiakeses kiriku taga teed joomas ning külalisraamatusse sissekannet tegemas.
Lahkumisel kingitakse midagi, kasvõi veepudel.
Juba ma kauplen turul hinna suhtes ja avaldan arvamust, et see hind mida pakutakse on mzungu hind ja sellega ma ei osta, sest olen kohalik. Mzungu on Suahiili keeles valge. See ei ole sõbralik väljend, iga päev seda ei kuule kui ringi liigud, aga suurtel turupäevadel kui on rohkesti võõrast rahvast. Neljapäeviti ja laupäeviti niisiis. Turg muidugi on iga päev olemas, aga siis ei ole niipalju kauplejaid.
Imelik asi on selle kompassiga. Siin on kellegi poolt joonistatud Shianda lähipiirkonna kaart, sättisin oma kompassi terve eilse õhtu kaardile ja võrdlesin googlemapsi kaardiga. midagi oleks justkui vastupidi.

Otsustasin, et jätan selle probleeemi mõneks ajaks ootele.
Lõunaristi olen taevas näinud ja tuvastasin ka mõned lõunataeva tähtkujud. Sky Map äpp on mul telefonis. 
Õhtuti lendavad jaaniussid. Peaksin otsima nende õige nime googlist.
Ükspäev tuli Marta oma grupitreeningult, kohast, kus ma Hannaga olin varem käinud ja teatas, et mulle on saadetud abieluettepanek sealt grupist.
Et kui Ester on huvitatud, siis ...
Marta ütles, et ütleb mulle selle edasi, lihtsalt, et ma teaksin :-)
Iga kord kui on minu kord tutvustada ennast kui uut vabatahtlikku, siis alustan lausega: Tere, mina olen Ester, ma olen Eestist ja ma olen 56 aastane...
Arvasin, et see algus on piisavalt peletav.
Iga päev kordan üle Suahiilikeelseid sõnu.
Midagi nagu hakkaks juba külge jääma, aga ega ma jutust ikkagi aru ei saa, sest Luja keel segab. Oleme siiani käinud gruppides, kes kõnelevad emakeelena Luja keelt ja eelmine nädal kuulasin 3 päeva järjest Salimi Lujakeelset koolitust.
Ma arvan, et osad inimesed on malaaria vastu immuunsed ja see ei olene nahavärvist. Silvia ei võta juba kuude kaupa malaariarohtu ning magab ilma moskiitovõrguta kuna malaariaravim põhjustas tal tohutut väsimust.
Terve nagu purikas võiks ütelda.
Samas kui mõni, kes on võtnud tarvitusele kõik võimalikud abinõud jääb kohe esimesel nädalal malaariasse.
Meenus, et paarsada aastat tagasi oli ka Eestis malaaria, seda nimetati külmtõveks. Siis ta kadus.
Kui nüüd juba mõte tõbedele läks, siis lastel on siin palju Jika usside nakkust. Liivakärbes muneb naha sisse ja siis vastne ronib mingil ajal sealt välja, valus värk.
Kuid kergesti ravitav. Kui on peas valged laigud, siis selle järgi pidi ka aru saama, et on see tõbi kallal. Loodan, et jutt jäi mulle õigesti meelde.
Viisade pikendamine Nairobis läks kenasti kuid Nairobi ise ammendub kiiresti külastaja jaoks.
Liiklus ja saaste.
Kõik võtab jubedalt aega. Alles eile lõpetasin Tallinna lennujaamast kaasavõetud krimka, olgugi, et inglisekeelne, aga siiski, lugeda üht raamatut, 400 lk vaid, tervelt kuu aega, ise ka ei usu.
Eestikeelseid krimkasid loen ma üks raamat päevas või äärmisel juhul 1 rmt kahe päevaga.
Inglisekeelne peaks olema maksimaalselt siis 1 nädal või nii, aga mitte 1 kuu.

Jakobi kitse lõunauinak.

Treeningpäeval Marta ja Salimiga.
Elu ja töö hakkab vist monitoorimist tasapisi üle võtma.
Päris palju igakuist arvepidamist tulekul ja tehtud. Finantsaruanne, sisuaruanne, kokkulepped gruppidega, registreerimislehed, tööplaan, kalender, Nairobi lennud ja majutused ja viisaasjad varsti jälle tulekul.
Olen näinud raamatut " Miks Aafrikas asjad vaatamata tohutule finantsabile ei edene" umbes selline pealkiri oli, aga ma ei ostnud. Veel. Mõtlen, et mis on Aafrika ja mis on see Aafrika tee ja olemise viis.
Minu kui vabatahtliku fookus on oma lepingu täitmisel ja konkreetsete tegevuste läbiviimisel ja fikseerimisel.
Millel on kohalike fookus ?